Meie retk Saksamaa poole algas pühapäeval, 26. jaanuaril kell 14:30, seega seekord ei pidanud me armsaid kaaslinlasi oma kohvri kõrinaga keset ööd terroriseerima. Meid ootas bussijuht, kes sõidutas meid pealinna, et saaksime kohe-kohe vallutada kõik kõige ägedamad asutused Bensheimi ümbruses Saksamaal! Projekt kannab nime "My Future in Europe" ja läbivaks teemaks on Euroopa erinevate töö- ning haridusvõimaluste tutvustamine. Esimesel päeval saimegi tutvuda Goethe Gümnaasiumi ja selle kooli võimalustega. Pärastlõunal oli meil võimalus tutvuda Tyco Electronicsi ettevõttega, mis tegeleb sensoritega ja nende sensorid on peaaegu igas autos! Ja uskuge või mitte, ükskõik kui kauged on ühed noored tüdrukud automaailmast, isegi meid paelus see väga! Kõik need erinevad masinad ja kogu see protsess, kuidas kindlate sensoriteni jõuda oli meeletult köitev! Juba esimese päeva õhtul saime aga ka suure kultuurišoki osaliseks. Nimelt olime hävitanud vaid kolmandiku õhtusöögist, kui nentisime, et talje maksimumsuurus on ületatud ja vatsakesse enam miskit ei mahu. Portsjonid on siin hiiiiiglaslikud! Teisel päeval seadsime sammud Metzendorfi kutsekooli, kus saime kogu oma eilse õhtusöögi maha joosta, sest kogu asi algas 6. korrusel. Lõpuks saabus hetk, kus tänasime südamest Tamsalu Gümnaasiumi suure koolimaja projekteerijaid, kes on säästnud meie armsaid jalgu ja ehitanud kooli pikkusesse mitte kõrgusesse. Ülesse jõudes oli meil tagasihoidlikult öeldes keel ikka väga vestil. Kahjuks või õnneks ei kestnud meie jõuetus kaua, sest olime vaevalt 10 minutit istunud ja sissejuhatust kuulanud, kui meid kupatati püsti ning kooli ülienergiline direktor tegi meile nii huvitava koolituuri, et ei tulnud meeldegi, et peaksime veel väsinud olema. Kõige suuremaks üllatuseks osutusid keldrikorrusel olevad autod, mille peal said õpilased harjutada oma oskusi. Autod nägid välja lausa nii head, et tundus ääretu patt nende peal parandusharjutusi teha. Pärastlõunal õnnestus meil töötoas tutvuda metalli- ning puidutöötlusega, kus masin teeb materjalile just sellise kujutise nagu oli õpetaja teinud arvutisse. Selle juures oli muidugi eredaim hetk see, kui meil õnnestus töö tulemus endale saada, nii kihvt! Kolmapäeval võtsime ette teekonna Darmstadti, kus külastasime Hobiti messikeskust, kus käimas oli sarnane üritus nagu meil on Teeviit, aga kordades suurem. See oli hiiglaslik! Võrreldav meie esimese õhtu kultuurišoki põhjustajaga. Majal oli mitu korrust ja kõik olid pungil täis erinevaid teemasid reklaamivaid kõrgkooli õpilasi. Igaüks üritas sind meelitada enda laua juurde ja lõpuks oli iga teema natuke südamelähedane. Darmstadtis tegime veel kiire linnatiiru ning Saksa õpetaja andis meile ülevaate, mida kindlasti peaksime teadma Darmstadtis asuvast vene kirikust, Vortexi aiast ja Goethe matmispaigast. Neljanda päeva sisustas suures osas ettevõte Evonik, kus meie giid ütles kohe meile ära, et nad ei tooda otseselt midagi. Nad lihtsalt katsetavad ja tekitavad mingeid seoseid, et luua midagi, mis teeb mingi asja paremaks. Ühesõnaga kõige lihtsamalt öeldes, nad toodavad teadmisi. Nende kollektiiv oli meeletult suur ja nende ettevõtte alla läks üks terve linnaosa. Meile, kui piiisikese Tamsalu põliselanikele oli see ikka väga võõras vaatepilt. Evonikus õnnestus meil teha ka üks katse(muidugi küllaltki minimalistlik, vee imavusega, aga seda ägedam oli näha, et ei ole üldse midagi ülimalt keerulist vaja, et üllatada) ja meile tehti äärmiselt põhjalik ülevaade 3D printerist. Õhtupoole külastasime Saksamaa edukaimat ettevõtet taime valdkonnas. Firma tegeleb istikute edasi müümisega ning ettevõtte juht selgitas meile ülima pühendumisega ära firma ajaloo ning muutused. Vot see oli juba meie, tüdrukute, teema! Kõige eredamad mälestused on meil aga reedese päevaga. Meil oli võimalus külastada Frankfurdi lennujaama ja näha palju, mis tavalisele reisijale jääb nähtamatuks. Vurasime bussiga mööda lennuvälja ja giid rääkis kogu tõe lennukite kohta. Jällegi, mõtled küll, et mis neid noori tüdrukuid ikka see tehnika ja lennukid huvitavad, aga just vastupidi! Tundsin end nagu väike laps mänguasjapoes, kus ei suuda ära otsustada kuhu poole pilku suunata, sest kõik ümberringi on niii ääretult kihvt! Eriti muljetavaldavad olid suured reisilennukid, mis lendasid üle ookeani Ameerika suunas. Giid oli küll natuke pettunud, et ei saanud pakkuda elamust, kus lennuk üle bussi lendab, aga meid see nii väga ei morjendanudki, sest ega ei olegi väga uhke öelda, et "Oh, meist sõitis Frankfurdi lennujaamas lennuk üle!". Ei kõla väga kadestamisväärselt, või mis? Õhtul oligi aeg, et süüa viimane õhtusöök projektikaaslastega, pidada tänukõned ja viimased vestlused välismaalastega. Selja taga oli pikk ja raske nädal ohtra infopagasiga (õnneks inimesi ei kaaluta lennukile minnes, muidu vist oleksime küll maha jäänud, sest seda uut informatsiooni oli ikka lademetes), aga kogu see nädal oli nii sisutihe ja nii äge, et väsimus ega isegi iksi rodu eKoolis ei suuda pühkida seda totakat naeratust, mis kogu sellest ägedast projektist veel kaua näole kleebitud on. Aitäh õpetaja Anne Kraubnerile, kes on meeletu töö ära teinus ning ikka ja jälle hoolitseb selle eest, et laiendada õpilaste võimalusi ja muuta õpilased vastutustundlikeks maailma kodanikeks ning aitäh ka direktor Aivi Mustale, kes teda kogu nädala selles kõiges toetas.
Geiri S.
Meie Kreeka (Our Greece)
Kell on kolm öösel, külm ja pime. Kuulen ainult enda kohvri kõrinat Tamsalu tühjadel tänavatel vastu kajamas. Koolimaja taga seistes, on ka teisi tulijaid hästi kuulda - kaugelt kajab nende kohvri kõrin. Auto uniseid lapsi täis, asumegi Tallinna lennujaama poole teele ja lõpuks ometi algab meie projektikohtumine "My Future in Europe" Kreekas! Esimese päeva saime olla Kreeka pealinnas Ateenas ja nautida selle ilusid, enne kui hakkas töine ja tõsine programmiline osa. Käisime Akropoli vaatamas ja veendusime väga, et ütlus "oma silm on kuningas" peab paika. Oli küll! Kohe hoopis uhkem tunne oli seista seal, üleval mäel, Akropolis, kui vaadata seda ühest paljude piltidena ajalooõpikust. Karditsas, meie projekti "pealinnas" saime tutvuda 1st EPAL Karditsa kooliga ja sattusime ka kohe otsekoheste kreeklaste huviorbiiti. Viie minutiga oli kreeklaste poolt juba kõik paika pandud - Eestist olid tulnud kaksikud ja lihtsalt õde ja vend (tegelikult, polnud meist loomulikult keegi lähisuguluses) ja nii lihtne oligi arendada üks kõva seltskondlik vestlus. Järgmisel päeval võtsime suuna Delfi peale ja külastasime maailmanaba, muistset staadioni ja heitsime pilgu kohale, kus veetis oma päevi Delfi oraakel. Jällegi hoopis midagi muud kui kauge pilt ajalooõpikust. Kahjuks või õnneks ei lähe aga asjad alati nii, nagu on plaanitud. Nii ka meie projektireisil, kui peale lõunasööki avastasime, et meie buss on alla andnud ja edasi me sõita ei saa. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - meile tuli appi restoraniomanik, kes oli nõus oma töötajatega meid lähedal asuvasse vanasse külla autoga sõidutama. Külas käisime veidi ringi, ostsime kohalikku apelsinimahla ja loomulikult muljetasime välismaalastega kui halb ikka see oli, et see buss nüüd katki minema pidi. Eks igas asjas ole midagi head, saime jälle väga sisukaid vestlusi maha pidada ja võõramaalased said aina kiiremini väga omaks. Järgmistel päevadel külastasime tehaseid - saime näha nii robotite, puuvilla kui ka Feta juustu tootmise köögipoolt (viimase puhul sõna kõige otsesemas mõttes). Saime ka nautida veidi vaba aega kaubanduskeskuses ja linnas, kuna eelmistel päevadel oli programm äärmiselt tihe olnud. Viimasel ametliku programmi päeval saime veel nautida Karditsa ilusid ning meile tehti veel viimane ringkäik linnas. Saime veelkord panna proovile oma inglise keele oskused koolis terve nädala tehtud tegevusi ja külastusi analüüsides. Õhtu lõppes suure lõpuüritusega, kus tantsisime kõik koos erinevaid rahvatantse, tibutantsu ja muidugi ei puudunud peolt ka üks õige Kaerajaan. Kui meid peoruumist lõpuks välja visati (sest aeg oli juba hiline) jätkasime oma pidu all fuajees ja mängisime sakslastega kaardimängu "Durakas", mille me neile esimestel õhtutel selgeks õpetasime ja mis lõpuks nende lemmikmänguks kujunes. Hommikul pakkisime asjad ja saatsime lennujaama oma projektikaaslased, kes olid nädala ajaga juba nii südamesse pugenud, et raske oli uskuda, et veel nädal tagasi selles samas bussis kohtusime nendega alles esimest korda. Käisime veel Ateenas staadionit vaatamas ning tegime kohustusliku suveniirituuri. Sõitsime bussiga lennujaama ja meie projekt leidiski selleks korraks oma lõpu. Selle nädala jooksul õppisime tohutult palju, sellest kuidas elada üle jube nuumamine Kreekas kuni selleni, kuidas ennustas vanal ajal Delfi oraakel. Kõik see oli võimalik tänu õpetaja Anne Kraubnerile. Aitäh õpetaja Anne, et tegelete nii suurepäraste projektidega ja me südamest loodame, et Teil jätkub veel kaua seda sära, et laiendada veel paljude noorte maailmapilti oma tegemistega! Tahame tänada ka direktorit, Aivi Musta, kes oli valmis meil terve nädala vankumatult silma peal hoidma ja õpetaja Annet toetama. Aitäh ja loodetavasti järgmiste projektideni!